Kaablite ohutu paigaldamine hoonetes on ehituse põhiline aspekt, millel on kogu elektrisüsteemi toimimise ja ohutuse jaoks määrav tähtsus. Kaablite õige paigaldamine ei mõjuta ainult tõhusust, vaid vähendab ka õnnetuste ja tulekahjude ohtu. Allpool tutvustame ohutusnõudeid, mille järgimine on kaablite paigaldamisel hoonetes hädavajalik.
Kuidas kaableid hoonetes paigaldatakse?
Kaablite paigaldamisel hoonetes kehtib rida täpseid soovitusi ja nõudeid, mille järgimine on elektripaigaldise ohutuse ja vastupidavuse tagamiseks väga oluline. Vaja on ka sobivaid tööriistu, näiteks kaablikääre. Seinte, vahelagede ja muude tõkete läbimisel on raskesti süttivatest materjalidest kaitsekatete kasutamine hädavajalik. Kaablite paigaldusviisid hõlmavad nende paigutamist otse seinte äärde ja lagede alla sobivalt ettevalmistatud kandekonstruktsioonidele ning kaablikanalite kasutamist seintes, vahelagedes või põrandate all, mis võimaldab kaableid hiljem eemaldada. Kaablite püsiv sissemüürimine on rangelt keelatud. Lisaks tuleb tulekindlad kaablid paigaldada eeskirjade kohaselt ning nende trass läbi tulemüüride nõuab erikaitset. Enne kaablite hoonesse sisseviimist tuleb need kaitsta mehaaniliste kahjustuste eest ning seinte ja vahelagede läbiviigud tuleb hoolikalt tihendada raskesti süttivate materjalidega, mis vastavad konkreetsete hooneosade tulepüsivusnõuetele. Kõigi nende põhimõtete eesmärk on tagada mitte ainult toimivus, vaid eelkõige kogu elektrisüsteemi ohutus.
Milliseid vahekaugusi tuleb järgida?
Kaablite paigaldamisel hoonetes on nendevaheliste sobivate vahekauguste hoidmine paigaldise ohutuse ja tõhususe jaoks väga oluline. Lubatud vahekaugusi kaablite vahel tuleb rangelt järgida ning need sõltuvad ka kinnitus- või riputusviisist. Erilist tähelepanu nõuavad kaablite ristumised teiste isoleeritud juhtmetega. Standardi kohaselt peab ristuvate kaablite vahekaugus nimipingega kuni 1 kV olema vähemalt 5 cm, nimipingega kaablitel 1 kV < UN ≤ 30 kV aga 15 cm. Üle 30 kV nimipingega kaablid tuleb teistest kaablitest eraldada vaheseinaga.
Lisaks on määratud jõu- ja signaalkaablite minimaalsed lubatud kaugused torustikest. Näiteks peavad perioodilist hooldust mittevajavad torustikud olema 20 cm kaugusel, hooldust vajavad torustikud aga 100 cm kaugusel. Kui neid vahekaugusi ei ole põhjendatud põhjustel võimalik hoida, tuleb kaablid kaitsta mehaaniliste kahjustuste eest kaitsekatetega, mis ümbritsevad ristumis- või lähenemiskohta kogu pikkuses ja lisaks vähemalt 50 cm kummalgi pool. Põlevate vedelikega torustike puhul on soovitatav hoida vähemalt 100 cm vahekaugust. Seega on vaja mitte ainult sellist varustust nagu kaablirull kaabli lahtikerimiseks, vaid ka täpseid mõõtmisi.
Kaablišahtide puhul on kaablite õige paigaldamine kogu süsteemi terviklikkuse ja vastupidavuse säilitamiseks väga oluline. Juhiste kohaselt tuleb kaablid paigaldada tugikonstruktsioonidele või otse seinale. Nii konstruktsioonidele kui ka otse seinale kinnitatavad kaablid tuleb klambritega sobivalt kinnitada. Oluline on kaablite üksikkinnitus, mis tähendab, et iga kaabel tuleb kinnitada eraldi. Kimpkaablite puhul on aga lubatud kinnitada need ühe kaabliklambriga, välja arvatud tulekindlad kaablid, mille suhtes kehtivad teised juhised. Kimpkaablite ühe klambriga kinnitamise lubamine mitte ainult ei lihtsusta paigaldust, vaid võimaldab teatud konfiguratsioonide puhul ka mõningast paindlikkust. Siiski tuleb rõhutada, et see põhimõte ei kehti tulekindlate kaablite kohta, mille jaoks on nõutud standarditele vastavad spetsiifilised kinnitusprotseduurid.
Kõik kaablikinnitused, olenemata nende tüübist, tuleb hoolikalt läbi mõelda, et tagada mehaaniline vastupidavus ja vältida igasugust kaablite deformeerumist. Kaablite sobiv kinnitamine kaablišahtides on oluline mitte ainult süsteemi tõhusaks toimimiseks, vaid ka paigaldise pikaajalise struktuurse terviklikkuse tagamiseks. Kaabelliinide paigaldamisel kasutatakse selliseid seadmeid nagu juhtmelõikurid või vintsid, kuid kõige olulisem on loomulikult standarditele vastav üksikasjalik projekt.